Kokkuvõtlikult võiks seda nimetada isiksuse integraalse maailmapildi edendamiseks läbi teadmiste ja tunnetuse ning pürgimiseks tasakaalu looduse rütmidega. Viimane on eriti oluline, et vältida üha kiireneva tehnilise arenguga kaasnevat keskkonna saastamist ja sellega kaasnevaid nähtusi.  Integraalne  keskkonnateadlikkus haarab maailmapildi, mis inspireerituna tunnetusest, intuitsioonist, toetub loodus- ja sotsiaalteadustele, möödaniku pärandvarale, nüüdisaja teadmistele ajaloost, kultuurist, moraalist, Universumi, Maa ja inimkonna evolutsioonist lahti seletatuna erinevate teadusharude spetsialistide poolt, toonitades vajadust reformidele keskkonnahariduses, vaimse kultuuri, moraali edendamises, et läbi teadmiste mõista, tegutseda, ära hoida süvenev globaalne ökoloogiline kriis.  (Riiklikult tasandilt kaedes paistab, et selline ühiskonna vaimsuse teaduspõhisele edendamisele toetuv suund on vähese huvi ja tähelepanu all võrreldes innovaatilis-tehnoloogilise rööv-kapitalistliku tarbija ühiskonna eesmärkidega võtta planeedilt kõike, mis võtta annab ja sellega seab ohtu inimrassi enda eksistentsi).

Inimeste teadmised Kõiksusest, selle toimimisest pole ei lõplikud ega absoluutsed. Õigemini nad on nagu peegeldused vastavalt inimteadvuse võimetele ja teadmistele, geneetilisele ja epigeneetilisele omapärale, mis valdavalt ‘käivitavad’ kaasaegse arengu tarbijalik-rakendusliku suuna nii teadus-tehnilises-, sotsiaal- kui kultuurisfääris oma mitmepalgelisuses ja üksteisest läbipõimituses.

Elame muutuste ajal, kus vanad paradigmad jäävad ajale jalgu, aga uued veel ei tööta ja sageli langevad skeptikute poolt tormtule alla.

(Kes uskus iidsel ajal, et Maa pöörleb ümber Päikese ja on ümmargune)? Sama lõpmatu ja paisuv kui Universum on inimteadvus kogu loomejõu ja -potentsiaaliga. (Kas Universumi paisumisega ‘paisub’ ka inimteadvus üha sügavamale olemise müsteeriumi tunnetamisele??? Kahtlane küll.)

Kaasajal on seda eriti oluline rõhutada, kuna kõlbelised ja vaimsed õpetused on kaotamas oma väärtust. Miks? Üheks põhjuseks on, et toimiv haridussüsteem ei respekteeri vaimsust, inimeste vahelist vastastikust austust, mõistmist, vaid tarbimist, elu nautimist. Info- ja tarbimisühiskonna õnnetus on selles, et toimub maailmastumine asises ja tehnoloogilise ülikiire progressi sfääris.

Kasumi saamise, tarbimise ja rikastumise üleväärtustamine varjutab (kui mitte ei värdjasta) inimese vaimset arengut. Näiteid selle kohta kohtab hulgaliselt kõigi ühiskonna elu tasanditel.

Teadus on kogum meetodeid loogiliste järelduste tegemiseks tuginedes katsetele ja mõõtmistele, mis on konkreetsed ja kiretud, nagu Universumgi inimese eksistentsi suhtes. Aga teadusavastused ise saavad teostuda läbi emotsionaalse alge, huvi, intuitsiooni.

Teadusteooria aluseks on eksperimentaalsed andmed, millede läbiviimine toetub paljuski intuitsioonile, teooriat ei kinnita mitte ainult eksperimendid, vaid ka hüpoteesid, mis nende põhjal püstitatakse. Olemise müsteeriumi nn. mõtteeksperimente on piiritult, oleneb vaatlejast, millele ta parajasti oma mõtte suunab. Paljud teadlased aktsepteerivad inimteadvust kui kvantnähtust, Kosmilise Teadvuse hologrammi, kus domineerivad kvantmaailma seadused.

Inimkond on jõudnud ajastusse, kus tuleb teadvustada uut moodi mõtlemise vajalikkust, mõistes, et Kõiksus peegeldub meis kõigis kui Kosmilise Teadvuse nn.fraktaal-holograafialise olemise DNA elusüsteemile evolutsiooniliselt kohandunud kvantolekuna.

 (Tuntud füüsik John Archibald Wheeler kirjutas: “How can physics live up to its true greatness except by a new revolution in outlook which dwarfs all its past revolutions? And when it comes, we will not say to each other, ‘Oh how beautiful and simple it all is! How could we never had missed it for so long!”)

Tundub, et kõik need moodsa füüsika teooriad alates supersümmeetriast, stringidest, dimensioonide paljususest, aja ja ruumi erinevatest interpretatsioonidest jne., näivad olevat prelüüdiks uuele eksistentsi mõistmisele nii kosmilisel kui planetaarsel tasandil.

Tuleks teadvustada, et on asju, mida me teadusuuringute läbi ei saagi teada, ilma muutusteta meie teadvustatud elu mõtestamises, mõistmises.     

Kaugest minevikust tänapäevani on inimesi inspireerinud ja juhatanud nn. kuues meel. Sellel põhinevad paljude maailma rahvaste esivanemate tunnetuslikud loodusvaatlused, folkloor, muistendid, iidsed õpetused ja tarkused.  

Kuid millised oleksid need muutused läbi teadus- ja tunnetuspõhiste teadmiste? Kõigepealt uuenevate suundade mõistmine, omaksvõtmine motiveeritud sisemiste hoiakutena, uskumustena. Viimased seonduvad sisemise intelligentsi, sisemaailma rikastamine läbi teadmiste, inspiratsiooni, loovuse inimkonna jätkusuutlikuks kooseksistentsiks.

Maa on elus organism, James Lovelock’i järgi Gaia, kus erinevad eluvormid on otseselt või kaudselt kõik üksteisega seotud. Sügavamal mõtisklusel ühtsuse tunnetus laieneb: kõik meie Olemise Müsteeriumis on kõigega seotud mitte ainult meie planeedil, vaid kogu Universumis. Iga inimene peaks leidma isikliku motiveeritud elu ülesande planeedil Maa, mille olulisim aspekt on tunnetada tervikpilti elust planeedil, hoida Maad, tema bio-, geo-, atmosfääre, sotsbiosfääri – need oleksid kaasaja üleskutsed.

Teadmiste avardumine võimaldab mõista sünergilist tasakaalu (või sellele lähedast olekut) entroopia ja süntroopia vahel (hoida loodusliku keskkonna ja inimtegevuse vahelist suhet võimalikult tasakaalus, et jätkusuutlik areng saaks toimuda, kui muidugi vahele ei sekku kosmilised katastroofid, mille ees on inimkond praktiliselt kaitsetu).  

 Inimkond vajab innovaatilisemat mõtlemist, kui see, mille järgi nüüdisaeg orienteerub. Et selleni jõuda, on vaja juhte, kes on huvitatud mitte ainult ärilistest huvidest, vaid selle kõrval näevad tegevuse suuremat pilti: looduslähedaselt arenevat ja loodust hoidvat tehnoloogiat. Maailm vajab inimesi, kes on valmis pühenduma rahvaste keskkonnateadlike hoiakute ja maailmapildi kujundamisele läbi vaimsete väärtuste, hoiakute, uskumuste.

Nende ideede toetuseks on tarvilik riiklikul tasemel mõistmine, haridussüsteemi korrektsioon koolihariduses, elukestva õppe ja huvihariduse erinevatel tasanditel ja vormides. Vabatahtliku töö alusel saab kaasa haarata väikseid huvirühmi, laiemas ulatuses puuduvad võimalused kui pole kõrgemal ametkondlikul tasemel toetajaskonda.

Probleem on globaalne. Mõned ringkonnad arvavad, et see on juhtivate süsteemide taktika nn. vandenõu süsteem hoida rahvast vähem teadlikuna, et selle arvelt ise rohkem kasu saada. Või on hoopis põhjuseks valitsevate ringkondade spetsialistide hirm ja kahtlused, et innovaatiline lähenemine lõhub rutiini. Kes julgevad innovaatiliselt mõelda neid kritiseeritakse... tulemusena võidakse kaotada töö... Uut käivitada on raskem, rahulikum on vanaviisi, turvaliselt edasi töötada vastavalt olemasolevatele eeskirjadele ja normatiividele.

 Kuidas üldse suuta kujundada inimkonna sisemist veendumust tunnetamaks ja kaitsmaks kõige elava ja (ka mitteelava) algset, energo-informatsioonilist ühtsust meie planeedil?

Tahtmatult lipsab läbi uitmõte: kas ikka aitavad integraalse keskkonnateadlikkuse programmid? Või tõesti elame simuleeritud holograafialises maailmas (mille võimalikkuseni on mitmed kvantfüüsika alased uuringud oma järeldustes jõudnud), ja DNA-põhisesse elu süsteemi, kui eksistentsi ühte vormi, on areng ja häving juba aegade alguses sisse programmeeritud. Kuidas on siis lood meie vaba tahtega? 

 Liig kaua on inimesed kuritarvitanud looduse ande, keskkonda. Enamus inimesi suhtub looduslikku keskkonda kui elutusse kauba artiklisse, mida võib elu mugavaks, rikkamaks muutmise nimel kasutada oma äranägemise järgi, aga mitte kui tsivilisatsiooni evolutsioonilist põhituge.

Inimese suhetes loodusliku keskkonnaga peab olema rohkem teadlikkust ja austust looduse vastu, pole viisakas sandistada planeeti Maad, kelle arvel inimene saab eksisteerida. Tee selleni jõudmiseks on pikk, et suuta parandada need kollektiivsed vead, mida tehnogeenne ühiskond on põhjustanud.   

Integraalse keskkonnateadlikkuse hariduse edendamise programmi olulisemad (kuid kaugeltki mitte kõik) suunad, lähtuvad, tõdemusest, et Maa looduslik keskkond on piltlikult kui inimkonna säilimise ja arengu maatriks, kus kõik on kõigega seotud. (Maa magnetväli kannab informatsiooni, mis on suuremal või vähemal määral seotud kõigi planeedi bioloogiliste struktuuridega).

Üks kujukamaid näiteid on merede saastus plastmassiga, mille kogust hinnatakse 269 tonnini ajakirja National Geographic andmetel. Sada veekogude ökosüsteemi loetakse nende saastuse plastmasside ja teiste saasteainetega tõttu surnud tsoonideks. Kahju on hoovamatu. Päikese ja merevee toimel plastjäätmed lagunevad väikesteks osadeks, mis hävitavad merefauna. Ookeanide sügavuses hinnatakse ca 5, 25 triljonit plastiku tükki, neist veepinnal ulbib ca. 269 000 tonni.

Teise näitena tooksin geoinseneeringu, mis minu arvates on põhjalikult läbimõtlemata manipulatsioon loodusliku keskkonna kiiremaks hävinguks, millest paljud korporatsioonid ja nendega seotud teadusasutused ei taha aru saada, kuna neile on see tulus äri. Geoinseneering põhineb mineraalsoolade, oksiidide puistamisel stratosfääri aerosoolidena, et päikesevalgus peegelduks neist tagasi kosmosesse. Kui asjasse põhjalikumalt süveneda, siis geoinseneering ei asenda heitkoguste vähendamist soojust neelavate kasvuhoonegaaside osas. Siin oleks vaja põhjalikumaid uuringuid.

Näiteid võiks tuua mitmeid ja mitmeid, aga vaatleme probleemi üldisemalt.

Globaalne Ökoloogilise Jalajälje Võrgu (Global Footprint Network) kalkulatsioonid näitavad, et praeguse tarbimise korral oleks planeet jätkusuutlik, kui ta oleks üle 1,6 korra suurem Maast. ÜRO prognooside kohaselt aastal 2030 elab Maal üle 8,6 miljardi inimese.  

Kuidas vähendada inimkonna ökoloogilist jalajälge (viimane väljendab summaarselt inimeste keskkonnakasutust võrreldes Maa ökosüsteemidetaastootlikkuse võimega) on paljude teadusasutuste uurimistemaatikaks. Millised oleksid alternatiivsed lahendused jätkusuutlikuks eksistentsiks planeedil Maa arvestades viimase ressursse ja geofüüsikalisi paikkondlikke erinevusi?

On välja pakutud mitmeid lahendusi. Loogilisem tundub olevat nn. Ökoloogilise Ajastu väljakujunemine, kus iga inimese kohus on anda selleks protsessiks oma panus. Arvan, et selle algetapiks oleks innovaatiline integraalne keskkonnateadlikkus, mis algab ajust - hoiakutest, väärtushinnangutest, kohustustest inimkonna ja planeedi ees ning seondub ühiskonna erinevate tegevusvaldkondadega (näit. kunst, loodusteadused, kirjandus, ajalugu, meditsiin, matemaatika, keskkonnakaitse, filosoofia, jt.).   

Millest alustada, mis on tähtsam, kas faktide, käskude-keeldude esiletoomine või inimese väärtushinnangute korrektsioon, keskkonnateadvus kõige elava ühtsusest?

Faktilise materjali kohta teadmiste omandamine, mis on kahtlemata keskkonnahariduse üks tugedest, on vägagi vajalik, aga kui inimesel pole kujunenud vastavat sisemist hoiakut, arusaama looduslike protsesside toimimise üldistatud aspektist, ununeb faktiline materjal. Kaasaegsel ühiskonnal on põhiliseks väärtushinnanguks tarbimine, mitte aga teadmine, et looduse röövellik ekspluateerimine hukutab lõpuks praeguse tsivilisatsiooni. Kuidas muuta olukorda?  

Olulisim samm mainitu suunas on valitsevate süsteemide (riikide) enda motivatsioon keskkonnateadlikuks toimimiseks, valmisolek jätkusuutlikuks kooseksistentsiks loodusliku keskkonnaga selle mitmekesisuses, kaasaarvatud sotsisfäär. Riiklikud instantsid on need, kelle kohus on kaasa haarata innovaatilise keskkonnateadlikkuse laiapinnalisele mõistmisele kogu elanikkond. St. keskkonnateadlikkuse oluliseks eesmärgiks on motiveerida elanikkonda avardama teadmisi kõikide reaalsuse toimimise mudelite, hüpoteeside kohta, mis seondub loodusliku keskkonnaga ja kvanttasandil kogu Universumiga (the Great One. R.P.)  

Palju keskkonnakaitsealaseid probleeme on põhjustatud teadmiste puudulikkus ja sotsiaalne piiratus. Palju on hirme, vihkamisi, eraldumisi, erinevate lähenemissuundade mittemõistmist, mis samuti on kaudselt seotud keskkonnateadlikkusega. Keskkonnateadlik isiksus mõistab sügavalt kõikide probleemide vastastikkust seotust, et liikuda läbi teadmiste uutele looduslähedasematele ümberkujundamistele. Siin tuleks rõhutada, et erinevate teadusharude, ka New Age’i, antiikteaduse, folkloori jms. vaheliste sidemete mõistmine süvendab keskkonnateadlikku lähenemist erinevates tegevusvaldkondades. Emotsionaalse ja loogilise-abstraktse tunnetuse sünergiline koosmõju aitab kaasa sisemiste hoiakute kujunemisele. Laiade huviliste ringidele keskkonnateadlikkuse alastel koolitustel on selline õpetamise meetod tulemuslik, loodustunnetus on igale meist geenidesse kirjutatud. Selle kohta on tehtud palju uuringuid.  

 Iga inimese kohus on leida oma elu eemärk ja see peab olema sünergilises kooskõlas piltlikult väljendades Looduse Rütmidega (olen kümneid aastaid kasutanud oma loengutes seda väljendit),

 Neuroloogid annavad lootust, et inimkeha ja aju on pidevalt liikumises, muutumises. Aju iseloomustab neuroplastilisus, mis võimaldab ajul täiustuda, kui selleks on motivatsioon, usk ja kindel tahe.

Idamaade teaduspärandis, mis mitmeid tuhandeid aastaid vana, toonitatakse, et ainus konstantne suurus Universumis on muutumine. Paljud kaasaja teadlased kinnitavad selle seisukoha täpsust ja korrektsust.
Kvantfüüsika uuringutele, mõõtmistele ja arvutustele toetudes koosneb kõik materiaalne peaaegu tühjusest”, teaduse keeli füüsikalisest vaakuumist, mis reaalselt polegi tühi, vaid täis arvutuid värelusi (stringe) ja mustreid, piltlikult nagu muutuv fraktalite mäng. (Me tajume ümbrust kolmemõõtmelise ruumina, kuid teoreetiliselt on tõestatud, et on teisemõõtmelisi ruume, mille kandjaks on stringid.

Stringiteooria hüpoteesi loojaks on Michio Kaku, tänapäeva üks tunnustatumaid füüsik-teoreetikuid. Oma ettekannetes ta mainib, et on üks jumal, kelle poole palvetatakse, aga on veel teine jumal, see on Baruch Spinoza jumal - ilu, harmoonia ja lihtsuse jumal. Kaku sõnutsi on jumalikkus kord, matemaatiline süsteemsus, mida ta võrdleb kosmiliste stringide muusikaga, mis resoneerib läbi 11-mõõtmelise universumi hüperruumi.

Igaühes meist on peidus igatsus mingi sinilinnu, kõrgema reaalsuse järgi, mis vahete-vahel endast märku annab. Tuletagem siin meelde Idamaa filosoofilisi seisukohti, Rupert Scheldrake`i hüpoteesi morfilistest väljadest, mitmeid seni veel seletamatuid nähtusi. Teadus seniste vahenditega ei saa neid küll mõõta, kuid ometi nad reaalselt toimivad, on aegade algusest toiminud…. Seda, et teadus ei oska paljut seletada, ei tähenda seda, et neid pole olemas. 

Soov vaimseks kasvuks mis on integraalse keskkonnateadlikkusega otseselt seonduv, peab samuti tulema igaühe sisemistest veendumustest, hoiakutest. Kui puudub kujutlus enesest, oma kohast siin inimeste maailmas ja Universumis, oma ülesannetest ja kohustustest, on vara rääkida Kosmilisest Teadvusest.    

Olgu selle Kosmilise Teadvusega kuidas on, kõigile ei ole selline lähenemine arusaadav, kuid ausa, lihtsa ja loodusthoidva elustiili põhimõtteid järgida on kõigile jõukohased. Need on sisemised põhimõtted rääkida tõtt, austada kõike elavat isetu armastuse sõnatu hardusega, mitte õhutada vägivalda ja hoiduda tegevustest, mida pole isiksusel sõna ega teoga võimalik lahendada.   

Mitmete tuntud teadlaste mineviku ja tänapäeva ja filosoofide (Jung, Sri Aurobindo, Vivekananda, Gandhi, Sai Baba, jt. ) tõekspidamiste kohaselt teadvus on Kosmilise Teadvuse manifestatsioon,(hologramm) mis kulgeb läbi meie elu; Aldous Huxley nimetas seda Igaveseks filosoofiaks.  

Inimkond on oma eksistentsiga Kosmilise Teadvuse omapärase peegelduse (fraktaal-holograafiliste energo-informatsiooniliste väljade kandjateks, ületades aja, ruumi, mateeria (sh. iseenda) piirid. Kosmiline Teadvus võtab vormi, vedistlike seisukohtade järgi materialiseerib inimteadvuse “Kosmiline Mina” Universumi piiritu peegeldusena (ühe ja sama ilmingu erinevad nimed - Self, Qi, Atma, Tao, Brahman, jt.). Ta väljendub kõigis elus ja eluta objektides mingil latentsel tasandil, kuid planeet Maal vaid inimesed saavad seda mõista ja areneda kõrgemale tasemele teadvuse arengu redelil. Igal meist on sisemine vajadus mõtestatud töö, loomingu, hingestatud elamuste järgi. Viimaste läbi saadud kaasaelamustes inimene nagu ületaks oma individuaalsuse piirid, tunnetades oma kohta Kõiksuses.  

Seonduvat kirjandust

http://www.opensciences.org/about/manifesto-for-a-post-materialist-science http://scientists.forestry.oregonstate.edu/

https://www.amazon.com/Education-Revolution-Will-Stanton/dp/099431700X/185-2584546-4467658? ie=UTF8&camp=1789&creative=9325&linkCode=ur2&linkId=ST6MOLTZ3LYR2R5U&tag=spir02-20#reader_B0106V1NV2 

https://phys.org/news/2017-11-artificially-cooling-planet-risky-strategy.html

 https://www.insidescience.org/news/study-about-nothing 

http://www.scientificamerican.com/article/better-than-sci-fi/WT.mc_id=SA_SPC_20151203

 https://www.quantamagazine.org/20130701-signs-of-a-stranger-deeper-side-to-natures-building-blocks/ 

https://www.drgaryschwartz.com/

Seth Lloyd: http://arxiv.org/abs/1310.3225 

http://www.dailygalaxy.com/my_weblog/2017/09/ecoalert-mathematics-predicts-earths-mass-extinction-threshold-reached-in-2100-after-oceans-add-300-.html?utm_source=feedburner&utm_medium=email&utm_campaign=Feed%3A+TheDailyGalaxyNewsFromPlanetEarthBeyond+%28The+Daily+Galaxy+--Great+Discoveries+Channel%3A+Sci%2C+Space%2C+Tech.%29 

https://cosmosmagazine.com/physics/can-faster-than-light-tachyons-explain-dark-matter-dark-energy-and-the-big-bang