Reeda teavitused toetudes innovaatilistele teadusuuringutele

“Reeda teavitused toetudes innovaatilistele teadusuuringutele.”

(Arvamused, järeldused maailmakõiksusest, olemise müsteeriumist, elust kui kosmilisest ilmingust … ka aga kõige eksisteeriva muutumisest ajas ja ruumis, olgu ta siis galaktika, planeet Maa, taim, inimene sh. kogu inimühiskond jne.).

Ainus objektiivne tõde on muutumine, kõik ülejäänu on relatiivne tõde inimteadvuse (piltlikult öeldes selle arenguskaala) aspektist lähtudes minevikust tänapäevani….

(Kes probleemidest rohkem huvitatud, nende tarvis on sõnumites viide originaaltekstidele, mis on inspireerinud ühel või teisel teemal  kirjutama).

Kordan juba mainitud “Helisevas Sõnumis” siin-seal  loengute lisades kirjutatud lõike, mis koondasin ühte mõtisklemaks Olemise müsteeriumist inimteadvuse tasemel, et inspireerida loovust ja tegusust…. Mis siin elus muud üle jääb, kui et jagada omi arusaamu ja kogemusi teistele huvilistele toetudes mineviku ja oleviku tarkustele, saavutustele ja väheke lisada ühiskonna teadmiste-rakenduste varamusse  omapoolseid terakesi…

PS: Materjale mujal kasutades palun viidata nende kirjutajale – Reet Priiman, Ph.D. või “Heliseva Sõnumi” kodulehele.

—–

Inimesed on ajast aega otsinud maailma toimimises harmooniat ja seaduspärasust erinevatel tasanditel. Olemise müsteeriumi on püüdnud ja püüavad lahti seletada nii usk, kunst, teadus: igaüks omi lähenemise aspekte kasutades.

Stefan Crane’i poolt 1899 a.kirjutatud luulerida (vabas tõlkes) väidab: “Söör, ma eksisteerin, ütles Inimene Universumile.” – “Ma tean, kuid ometi ei kohusta see mind mitte millekski,” vastas Universum.

Universum on kiretu. Sellele lähedast aspekti võib välja lugeda vedistlikest tekstidest. Vedade jumaladki on reeglina vaid sündmuste keerises osalejad kiretute vaatlejatena, kus rõõm ja mure, elu ja surm on Olemise müsteeriumi erinevad aspektid kui ühtse terviku osad. Vedades vaadeldakse inimest kui kosmilist tervikobjekti, vastu võtmaks ja peegeldamaks Kosmilist teadvust (sisemist ‘Mina’) määral, kuivõrd ta suudab harmoniseeruda looduserütmidesse oma keha, hinge ja vaimuga. Ida- ja hommikumaade ning maiade filosoofias on selle kohta mitmed teooriad, mis mõneski aspektis seonduvad kaasaegse teaduse saavutustega loogiliselt ja mõtlemapanevalt.

Inimese geenidesse on kodeeritud teada saamise vajadus, info kogumine, haldamine ja rakendamine. Teada saamine, mis maailmakuulsa Gruusia psühholoogi Dimitri Uznadze järgi juurdub huvi, motivatsiooni korral inimese alateadvusesse kui sisemine hoiak, tõdemus.  Teaduse, kunsti, religiooni, New Age’i  ning mitmete teiste sotsiaalse eksistentsi kultuuri valdkondade vahendusel saab inimene vaid vihjeid, suuniseid, näiteid, eeskuju, mis inspireerivad arendama inimese maailmapilti ja enese täiendamise vajadust.

Kõik erinevad mõtted on piltlikult ühe terviku – Kosmilise teadvuse hologrammid, mis avalduvad lõpmatute fraktalite mustrite tekkimise-kadumise-ühildumise variantide vaheldumises, mille tõukejõuks on algne impulss, mida on nimetanud Jumalaks, Atmaks, Brahmaniks, Pranaks …

Kosmiliseks teadvuseks – loovaks, arendavaks ja hävitavaks (et taas luua) maatriksiks. Kuid mis see on – seda ei tea keegi täpselt. (Erinevate nimetuste  all oma algses olekus on üks ja sama Algimpulss). Minu kujutluses on selleks  algimpulsiks (maatriksiks) füüsiline vaakum – aeg-ruumi alustugi, mis muudab, loob ja kujundab kogu Kõiksuse, olgu see siis Linnutee, Päike, Maa, inimene, õunapabul või kivimürakas. (Uuemad teadus-filosoofilised artiklid väidavad, et teadvus ise ja elusate rakkude funktsioneerimine on kvantnähtused. Sellest täpsemalt edasistes kirjutistes koos viidetega vastavatele 21. saj. uuringutele).

Iidsetes kultuurides planeedil Maa on loodus ja looduslik keskkond olnud sügava austuse ja lugupidamise allikaks. Paljude muinasrahvaste jaoks Jumal polnud mitte templites ega kirikus, vaid looduses kõikjal, nende ümber.

Meie kauged esivanemad austasid ja kummardasid metsa, puid ja nurmi, jõgesid, järvi, künkaid ja mägesid. Nad tunnetasid kui sisemist veendumust, tõde, et loodus nende ümber on püha, sealhulgas ka inimene ise sügava vaimse kultuurilise aspekti seisukohalt on samuti püha. Esivanematest taaralased õpetasid last: “Austades ja hoides hingestatud loodust sa austad ennast ja austad ka teisi.” Küllap esivanemate tarkus ja folkloor aitab anda kindlustunnet ja väärikust, millele toetudes kujundada oma elu.

Paljud teadusuuringud on kinnitanud, et emotsioonide osalusel omandatud teadmine soodustab tähelepanu, huvi, motivatsiooni tekkimist. Valikute tegemine toimub läbi emotsionaalse tunnetuse aga realiseerimiseks võetakse appi ratsionaalne, loogiline tunnetus.

Neurobioloogilised uuringud viitavad, et emotsionaalset ja ratsionaalset ei saa vastandlikult eristada. Need kaks kvaliteeti ei vastandu, vaid täiendavad teineteist luues pinnase, mis inimteadvuse avardumisele toitu annab.

Oleme harjunud, et traditsiooniliselt iga hinnangu kriteeriumiks on mitmed testimised, enamalt jaolt läbi konkreetse informatsiooni. Inspiratsiooni ja loovuse arendamise kujundamisel traditsiooniliste skeemide järgi jääb vajaka ühest olulisest komponendist – isiksuse enda motivatsioonist kujundada endas innovatiivset eluhoiakut. Tundlikumal inimesel tekib hirmutunne, et ta ei suuda vastu pidada testidele, konkurentsidele jms., hirm varjutab, pidurdab loovust, intuitsiooni ning seetõttu paljude andekate inimeste võimed ei leia ühiskonnas rakendust. (Juba lasteaias toimub  laste mitmete erinevate võimete nn. testimine… aga kõik lapsed ei arene ühtemoodi…lapsed pole robotid).

Teoreetilised teadmised, teadusuuringute tulemused kui loogilis-abstraktne informatsioon on sama vajalik, kui emotsionaalne tunnetus. (Teadus on kogum meetodeid loogiliste järelduste tegemiseks tuginedes kiretutele katsetele ja mõõtmistele). Kuid reeglina teadusavastused ise ka saavad teostuda ja areneda läbi emotsioonide, intuitsiooni. Läbielamine, nägemine, läbimängimine aitab talletuda informatsioonil (millist indiviidi aju omaks võtab) sügavale mällu ja tekitada seal püsivaid hoiakuid. Mida aju omaks ei võta, see reeglina kustub mälust.

Paljud uurijad tõdevad, et emotsioonidel on kõikne, ürgne, mingit üldist väärtushinnangut tekitav alge. Emotsioonid on kujunenud evolutsiooni protsessis miljonite aastate jooksul. Arvatakse, et  mikromaailm saab mõjutada makromaailma – selle erinevaid seoseid, läbi piltide, amulettide, muusika, julgustava sõnamantra jne. läbi emotsioonide. (New Age’i üks seisukohti, aga kas ainult?)

Igal tegijal on oma isikupära

Nagu mainisin eespool, viimase aja uurimused viitavad sellele, et  teadvus ise ja organismide rakkude funktsioonid on oma olemuselt kvantnähtused.  Viimaste toimimise seaduspärad pole võrreldavad klassikalise maailmapildiga. Nad toimivad kiretult ja on alati toiminud, sõltumatult sellest, kas inimesed seda eitavad või jaatavad.

Elus ja eluta loodus (õigemini kogu Kõiksus) on teineteisega seotud ja inimene ise elementaarosakeste aspektist on kvantolend ning teadvus pole muud kui üks paljudest kvantilmingutest.

Inimese moraalne kohustus on edendada looduse tööd inimeste maailmas, nagu seda on väitnud Idamaa targad üle 10 000 aasta tagasi. Inimene, kes adub oma kohta looduses, mõistab ka seda vastutust, mis talle kui teadvustatud elu esindajale langeb ja vastavalt sellele sunnib ka tegutsema. Kõik nähtused, on alati seotud selle keskkonnaga, kus nad toimuvad, mis otseselt või kaudselt neid mõjutab. Iga inimpõlvkond lisab sellele paljususele midagi uut või jätab ära (inaktiveerib).

Einstein on inimest iseloomustanud kui osa tervikust nimega Universum. Inimteadvus on piltlikult öeldes nagu Universumi vaatleja oma teadmiste, võimete aspektist. Inimesed kulgevad läbi igavikulise Olemise müsteeriumi, kus  Sina ise lood endale reaalsuse ja hoiad korras tervist, ennetad haigusi. Selleks on vaja teatud impulssi väljast, mis tekitab huvi selliseks enesearendamise loometööks. Sinu väärtushinnangud loovad sisemise Mina-maailma. Kogu maailm peegeldub Sinu teadvuses. Kui palju inimesi – nii palju peegeldusi, mis erinevad üksteisest oma kirkuselt, selguselt, tugevuselt, haarde ulatuselt jne…

Inimteadvus on Kosmilise teadvuse, Absoluudi holograafilis-fraktaalne peegeldus erinevatelt tasanditelt,  erinevate intensiivsuste, sageduste, amplituudidega.

a. Hologramm on kujutis, mille tekitamiseks kasutatakse kahe koherentse valguskiire interferentsi. Laserist tulev valguskimp juhitakse fotoplaadile või filmile. Teine kimp (esemekimp) suunatakse sinna pärast esemelt peegeldumist. Tekkiv interferentspilt fikseeritakse kas fotoplaadil või mõnel muul kandjal.

http://et.wikipedia.org/wiki/Hologramm

Kaupade magnetribad on ka ühed paljudest hologrammide väljunditest. Kui isegi väikest tükikest sellest magnetribast valgustada laserkiirega, saame teada kogu kauba kohta käiva info).

b. Fraktal paljundab omaenda struktuuri või ka struktuuri hologrammi lõpmatutes variantides. Fraktalil on see põhiomadus, et temale ei saa kuskilt otsast joonistada puutujat peale. Mitte üheski punktis ei ole tal puutujat ja ta nagu pulseerides loob ja hävitab endasarnaseid struktuure ei kuskilt. Ma arvan, et füüsiline vaakum toimib fraktali põhimõttel – kogu aeg ‘toodab’ virtuaalosakesi. Fraktal on mikro- ja makromaailmade ühisnäitaja, struktuuriüksus, mis on võimeline looma endasarnaseid üksusi. Elus loodus on tihedalt seotud fraktaalsete struktuuride tekkimise ja hävinemisega…

Fraktaalsed struktuurid on labiilsed, arvan, et meie teadvus on tegelikult ka fraktaalne struktuur kus tunded, mõtted tekivad ja kaovad, et asemele luua uusi mõtete, emotsioonide, tunnete vibratsioone).

Maailmas on palju nähtusi,mida teadus ei oska seletada, kuid ega nad seepärast siis olematud ei ole. Kaasaja suur füüsikaline mõistatus on see, et mis on see jõud, mis paneb elektrone ja neutroneid, prootoneid jt. osakesi tiirlema ja pöörlema, olema nii laine kui ka osake. Milline on selle jõu algus ja alus?

Me kõik pöörleme Maaga kaasa, aga lisaks me pöörleme ka Päikesega kaasa. Ja lisaks me pöörleme meie Linnuteega kaasa ja Linnutee omakorda pöörleb ümber Megagalaktika keskme. Pöörlevad kõik elusates või elututes struktuurides olevad molekulid, aatomid, submikroonsed struktuurid. Nii et kogu universum ja sh. elu on üks suur paljutasandiline pöörlemine. Kõik elu on sätitud ainult pöörlemise peale, iga molekuli, iga raku elu paneb pöörlema mingi esialgne jõud. Seda võib nimetada tinglikult elektromagnetväljaks, kuid kas ainult? Kaldun arvama, tal ühendvälja toime, kus on elektromagnetväli, gravitatsioon, nõrgad ja tugevad mõjud ja veel avastamata väljad kõik koos.

Üldistatuna, olemise kvanttasandil on vaid erinevad infomaatriksid. Ei ole tõde ega valet, on olemas erinevad olemise, eksistentsi tasandid.

Üks lõpuni lahendamata probleemidest on elu olemus, selle arenemine. Kui meie teadvus on Kosmilise teadvuse hologramm, me ei saa uurida isend iseenda tasandil. Sellepärast me ei saa neile olemise müsteeriumi küsimustele vastust läbi teaduse, me saame tunnetusliku mõistmise läbi kunsti, intuitsiooni, st. deduktiivsel teel. (Scientific American. February, 2009 in Physics Within Any Possible Universe, No Intellect Can Ever Know It All by Graham P. Collins http://www.sciam.com/article.cfm?id=limits-onhuman-comprehension&sc=DD_20090219).

Suurim evolutsiooni mõistatus on inimese aju ja mõtlemisvõime. Me võime oma aju tegevuse tulemusena peegeldada loodust erinevatest aspektidest, mõista ja arutada. Putukad, loomad, taimed, on piltlikult väljendades ainult eksisteerivad maatriksid, liikuvad, pulsseerivad, kaduvad ja tekkivad.

Oleme selle universumi vaatlejad ja kuna meil on side Kõiksusega, siis see võimaldab meil tunnetada Kõiksuse rütme erinevatest aspektidest. Kui aju peegeldab, siis ta peegeldab teatud aspekti ja kui selle aspekti seisukohalt on see tõeline, siis teistest aspektidest lähtudes ei pruugi ta seda olla.

Vedade järgi inimese aju on Kosmilise teadvuse peegeldus. Ja nüüd teadlased ütlevad, et inimese aju on Kosmilise teadvuse hologramm, et haarata kõike seda, mis maailmas toimub ja vastavalt oma tasemel selle Kosmilise teadvuse rütmis pulseerida eri aspektidest, erinevate amplituudidega, intensiivsustega. Ja enamgi veel: nüüd mõned teadlased on oma analüüsivate arvutustega jõudnud niikaugele, et mitte ainult aju, aga kogu universum pole muud kui üks gigantne hologramm.

(Marcus Chown. Quantum Theory Cannot Hurt You (Faber, 2008); Physical Review D, vol 77, p. 104031; Marcus Chown. Our world may be a giant hologram. From issue 2691 of New Scientist magazine, page 24-27, 2008. Information in the Holographic Universe by Jacob D. Bekenstein. The Frontiers of Physics. Special Editions, 2004).

Valgust ja Armastust kõigile – Reet

(Kirjutised jätkuvad)