Lühike teaduspõhine filosoofiline mõtisklus

Reet Priiman, PhD
Inimeste teadmised Kõiksusest ja Suurest Olemise Müsteeriumist pole ei lõplikud ega absoluutsed.  Õigemini nad on nn. peegeldused inimteadvuse aspektist. Need ‘peegeldused käivitavad’ rakendusliku aspekti, mis on realiseerunud ja realiseeruvad inimkonna saavutuste kogumina nii teadus-, sotsiaal- kui kultuurisfääris oma mitmepalgelisuses ja üksteisest läbipõimituses.

Kuid kas inimkond saab ellu jääda, areneda ainult nende enesekeskselt egoistlike peegelduste toel (keskkonna, populatsioonide kahjustused, hävimine jms.) või on selleks vaja midagi enamat?

Elame muutuste ajal, kus vanad paradigmad jäävad ajale jalgu, aga uued nii teadussaavutused kui ka neile toetuvad tunnetusepõhised hüpoteesid, veel ei tööta ja sageli need langevad skeptikute poolt ränga tormtule alla. (Ajalugu kordub. Kes uskus iidsel ajal, et Maa pöörleb ümber päikese ja on ümmargune?).

Universum on palju salapärasem fenomen kui me suvatseme uskuda. Sama kehtib ka inimteadvuse kohta. Sama lõpmatu, paisuv kui universum, on inimteadvus kogu oma loomejõu ja -potentsiaaliga. (Kas universumi paisumisega ‘paisub’ ka inimteadvus üha sügavamale olemise müsteeriumi tunnetamisele?)

Tundub, et inimesed ei mõista kunagi täielikult universumi olemust, kus nad ise elavad.

Mis puutub nn. pseudoteadusesse, siis selles võivad sisalduda kaalukad tõeterad, mida tuleb tunnustada. Viimane järeldus põhineb uusimatel teadussaavutustel.

Iga teadusteooria aluseks on reaalsus, eksperimentaalsed andmed, kuid tuleb rõhutada, et  teooriat ei kinnita mitte ainult ainult eksperimendid, vaid ka hüpoteesid, mis nende põhjal püstitatakse.

Ühtse olemise müsteeriumi aspekte on piiritult, oleneb vaatlejast, millist aspekti ta parajasti vaatab.

Tundma tuleks õppida Kõiksuse olemust mitmekülgselt (mitte detailide kaupa, nagu praegu teaduses on moeks). Looduse tunnetuslik aspekt täiendab seda mitmekülgsust ja kvantnähtuste füüsika annab võimaluse tema bassil luua hüpoteese toetudes uurimistulemustele.

Inimkond pole loomulikult jõudnud ‘maailma lõppu’, kuid oleme jõudnud ajastusse, kus tuleb teadvustada uut moodi mõtlemise vajalikkust, mõistes, et Kõiksus peegeldub on meis kõigis Kosmilise Teadvuse nn.fraktaal-holograafilise olemise aspektina.

Maailmakuulus füüsik John Archibald Wheeler kirjutas: “How can physics live up to its true greatness except  by a new revolution in outlook which dwarfs all its past revolutions? And when it comes, we will not say to each other, ‘Oh how beautiful and simple it all is! How could we never had missed it for so long!’.”

Kaudne tõlge: “ Kuidas füüsika saab näidata oma tõelist suurust, uue revolutsiooni puhul füüsikas, mis varjutab kõik eelmised revolutsioonid? Ja kui see aeg saabub, ütleme üksteisele, ‘Oo, kui ilus ja lihtne see kõik on, kuidas me ei osanud seda mõista nii kaua!’.”

Tundub, et kõik need moodsa füüsika teooriad alates supersümmeetriast, stringidest, aja ja ruumi erinevatest interpretatsioonidest jne, näivad olevat prelüüdiks uuele olemise müsteeriumi mõistmisele – kui lõpmatule diskreetsele fraktaalsele paradigmale nii kosmilises struktuuris, organiseerituses ja dünaamikas, mis inimajus peegeldub hologrammina, oma lõpmatutes variatsioonides.

See tähendab, et me ei see eitada oma tunnetuslikke uskumusi, kas need on siis teaduspõhised, New Age’likud või religioossed jms. Tuleks teadvustada, et on asju, mida me ei saagi teada, ilma fundamentaalsete muutusteta meie teadvustatud elu tunnetamises, mõtestamises, mõistmises.

Millised oleksid need muutused läbi teadus- ja tunnetuspõhiste teadmiste?

1. Uuenevate suundade, uskumuste mõistmine, omaksvõtmine, sisemiste hoiakutena.
2. Sisemise intelligentsi, humaansuse edendamine, sisemaailma rikastamine.
3. Uute harjumuste omaksvõtmine, rakendame.

PS: Antud laiendatud teesid peegeldavad autori analüüse, arvamusi. Nende kasutamisel viide autorile on vajalik.