Mütoloogiline psühholoogia

“Mütoloogiline psühholoogia” on teadus mütologeemide (müütiliste Piltide, (võlu)lausungite, Lugude jt arhetüüpsete vormide) praktilisest, psühholoogilisest tähendusest. Mütologeeme kui “arhetüüpset tarkust” leiame võlumuinasjuttudest, müütidest, müstilistest, psühhodeelilistest, surmalähedastest jne kogemustest, samuti vanasõnadest ja kõnekäändudest. Neis varjuvad meie elu süvaseosed ja -seaduspärad, mille taipamine annab elutarkust.

Mida õigupoolest tähendavad ütted nagu “Pill tuleb pika ilo pääle”, “Tasuta lõunaid pole olemas”, “Killud toovad õnne”; “Piss löi pähe”; miks väljendame midagi erakordselt ilusat sõnadega “Jube ilus!” ja erakordselt head – “Kuradi hea!”; kuidas tõlgendada Kuningapoja võitlust Lohega, ütlusi nagu “Tee Taevasse kulgeb alati läbi Põrgu”; miks “inglid kadestavad inimesi”, miks “Jumala nägemine palgest palgesse on väljakannatamatu” jne jne. Arhetüüpide ilm – see on eeskätt Naise Ilm, milles liiguvad nõiad, šamaanid jt “vägede liigutajad; see on mh Castaneda, Sõrmuse Vennaskonna jt ilm, kus määrab tunnetus, mitte mõistmine või teadmus. See on retk meie kollektiivse alateadvuse sügavusse, selle omamoodi “läbivalgustamine”.