Teadvusest, ajust ja võimalustest ise edendada oma tervist, tegusust

(Reeda  referatiivne koosting-arvamus toetudes viimase aja uuringutele)

Elu kaasaja tehnogeense kapitalistliku ühiskonna tingimustes nõuab inimestelt üha kiiremat kohandumist mitmetele keskkonna stressoritele nii sotsio- kui ka bio- ja tehnosfääris.
Inimestel on sagenenud hirmu, ärevuse ja muude mõjurite ülitundlikkuse stress, depressioon, organismi füüsilised vaegused lihaspingete, südame-vereringe häirete või allergia näol.
Hirm ja ärevus hoiab organismi pinges, ei lase kontsentreeruda, rahuneda. See on autonoomse (vegetatiivse) närvisüsteemi üles kruvinud viimase peale.  Meie autonoomse närvisüsteemi sümpaatilisse allnärvisüsteemi on ajju evolutsiooni käigus programmeeritud instinkt, mille nimel tuleb võidelda või põgeneda, käivitada organismi kõik võimalused, et ellu jääda. Autonoomse närvisüsteemi teine allsüsteem, parasümpaatiline närvisüsteem, kaitseb organismi ülekurnatuse eest ja funktsioneerib vastupidiselt sümpaatilisele. Viimane kruvib organismi ressursid maksimaalselt kõrgele ja surub parasümpaatilise  närvisüsteemi tegevuse alla. Selline organismi reageering võib meid päästa ekstreemsetes olukordades, õnnetuste, avariide puhul. Aga kui organismi mõjutavad pidevalt stressorid, siis inimene piltlikult ‘põleb läbi’, tõuseb vererõhk, tekivad südame- ja seedehäired, unetus, närvilisus, nõrgeneb immuunsüsteem, suureneb vastuvõtlikkus igat liiki vaegustele.
Sellises olukorras on inimese aju funktsionaalne tegevus tasakaalust väljas.  Amügdala (peaaju osa, mis mängib tähtsat rolli mälu, otsuste ja emotsionaalsete reaktsioonide töötlemises) aktiveerub ja hakkab rakkudesse suunama kortisooli, põhjustades vere äravoolu ajust jäsemetesse, et võidelda või põgeneda. Sellistes tingimustes pole inimene võimeline tegema arukaid otsuseid.

Kuid igaüks meist vähemal või rohkemal määral saab märgatavalt leevendada tema elu häirivate stressorite  mõju läbi teadmiste, motiveerituse ise ennast aidata, sel moel, mida teadsid meie kauged esivanemad sadu ja tuhandeid aastaid tagasi. Muidugi eneseabi ei asenda raskemate nähtude puhul meditsiinilist abi, kuid nende mõlemate koostöö annab märgatavalt paremaid tulemusi.

Teadlaskonnas on jõutud arusaamisele, et enamik haigusi on seotud otseselt või kaudselt inimese psühholoogilise seisundiga. Inimeste paranemine ühest ja samast vaegusest on väga erinev nii ajaliselt kui sümptomaatiliselt.   Sellele teadmisele aitab kaasa enamike innovaatilise mõtlemisega teadlaste arusaam teadvusest kui kvantnähtusest. Kvantosake võtab energia nn. füüsilisest vaakuumist ja on üheaegselt mitmes kohas… kõikjal.

Kvantmehaanika kui üks füüsikateooria kirjeldab mikroosakeste (kvantosakeste, elektronide, aatomite, molekulide) käitumise eripärasid. Kvantmehaanika  on aluseks sellistele teadusharudele nagu aatomifüüsika, tahkisefüüsika, tuumafüüsika ja elementaarosakeste füüsika, samuti kvantkeemia ning kvantbioloogia.  Üheks kvantmehaanika nurgakiviks on määramatuse printsiip.  Selle printsiibi kohaselt teatud (nn komplementaarsete)  füüsikaliste suuruste paarid ei saa olla korraga täpselt määratud. (Miks? Kas mõõtmine rikub määramatuse? Oletatakse et rikub. On mitmeid teooriaid ja neile tuginevaid spekulatsioone, mis tunduvad olema loogilised inimteadvuse aspektist lähtudes).

Ei eksisteeri selliseid olekuid, kus mõlemal suurusel oleks täpselt määratud väärtus. Määramatuse printsiip ei tulene mitte meie mõõteaparaadi või mõõtmise ebatäpsusest, vaid on tingitud kvantsüsteemi sisemisest iseärasusest. Sellel süsteemil endal pole korraga täpselt määratud  komplementaarsete suuruste paari. Määramatus kvantmehaanikas on kvantsüsteemi olekut iseloomustav suurus. Komplementaarseteks suurusteks on näiteks asukoht ja impulss või kiirus, energia ja eluiga. Vaatamata aga  empiirilisele edukusele kestab tänaseni diskussioon kvantmehaanika interpreteerimise üle.

Sisuliselt on iga vaegus, haigus inimese organismi erinevate rakkude, organite energeetilise tasakaalu hälve, kus sageli on üheks põhjuseks psühhosomaatiline tegur. Kaasaegne meditsiin on tuvastanud inimese emotsionaalse seisundi olulise mõju vaimsele ja füüsilisele tervisele.
Inimene on kompleksne, kuid ühtne süsteem. Häired ühes organis kui haigused mõjutavad ka teisi. Ajakirjas ‘Quanta Magazine’ 29.  jaan. 2015 ilmunud artiklis Stefan Thurner ja kaasautorid on toonud välja skemaatilise inimeste haiguste võrgustiku, näidates ühe või teise haigusega kaasnevaid potentsiaalselt võimalikke paljusid teisi haigusi.  Klõpsates viitele, saab seda tabelit (artikli keskel) vaadata.

https://www.quantamagazine.org/20150129-networks-reveal-the-connections-of-disease/.

Aga kuidas siis ikka inimene saab mõtetega oma lihaseid mõjutada?

Brian C. Clark ja tema kolleegid uurisid, kuidas ajukoor (korteks)  mõjutab lihaseid läbi mõtte, mõõtes kui palju terved täiskasvanud katsealused kulutavad jõudu harjutuste sooritamiseks nelja nädala jooksul. 14 inimesel paluti regulaarselt kujutleda ja sooritada kindlate reeglite järgi harjutusi randmetega, milledel olid ortopeedilised sidemed, viis korda nädalas. Esimene rühm ainult kujutles harjutuste tegemist, teine rühm tegi reaalselt neid harjutusi. Esimese rühma katseisikud  kulutasid harjutuste sooritamiseks  50% vähem energiat, kui need, kes tegid  harjutusi ilma neid kujustamata. Katsealustel, kel olid randmed seotud ortopeediliste sidemetega, kuid kes harjutusi ei teinud, ainult kujustasid nende tegemist, taastus lihaste aktiivsus sidemete eemaldamisel kiiremini, kui katsealustel, kes ei kujustanud midagi.  Katse näitab, kuidas kujustamine oluliselt mõjutab lihaste neuroloogilisi mehhanisme korteksi  tasandil. Artikkel uurimuse kohta ilmus  neurofüsioloogia ajakirjas. Ameerika Füsioloogide Ühing (American Physiological Society’s, APS)  valis selle artikli 2014 a. detsembrikuu  parimatest parimaiks.

B. C. Clark, N. K. Mahato, M. Nakazawa, T. D. Law, J. S. Thomas. The power of the mind: the cortex as a critical determinant of muscle strength/weakness. Journal of Neurophysiology, 2014; 112 (12): 3219 DOI: 10.1152/jn.00386.2014.

Loogiline järeldus sellest, et kui inimene saab lihast mõjutada mõttega, siis vahest ta saab mõjutada paljut muudki. Aju kui organi ehituse, osade jaotuse ja funktsioonide ning närvisüsteemi kohta me artiklis täpsemalt ei kirjuta. Seda on võimalik huvilistel lugeda: http://www.tlu.ee/opmat/tp/terviseopetus/tervis/vaimne_t.html .

Meditatsioon suurendab aju, nii kinnitavad Harvardi Ülikooli neuroloogide katsed. Lihtne meditatsioon, keskendumine hingamisele, tugevdavad aju hallainet. Peale kahekuist meditatsiooni kindla programmi järgi, pool tundi päevas, keskendudes kehaga seonduvale füüsilisele tunnetusele (näiteks hingamisele), olid ajus toimunud struktuursed muutused, märgatavad aju skaneerimisel. Uurimusest võtsid osa 16 vabatahtlikku, kelle aju skaneeriti enne ja peale mediteerimise täistsükli lõppu. Täheldati, et peale meditatsiooni tsükli lõppu oli hallaine tihenenud aju nendes osades, mis on seotud õpetamise ja mäluga ning emotsioonide ja kaastunde kontrolliga.  Kontrollgrupi katsealuste ajus muutusi ei olnud.

http://fedpost.ru/sobytiya/46540-meditaciya-pozvolyaet-uvelichit-mozg-za-dva-mesyaca.html

Kahe aasta tagused teadusuuringud lubavad järeldada, kuidas meie mõtted kutsuvad esile muudatusi meie rakkudes,  isegi geenides (üks ja sama geen on igas rakus, nii naha, juuksekarva, südame kui ka aju rakus. Kuid iga inimene on geneetiliselt teisest erinev evolutsioonilisest arengust ja keskkonnast tingitud mõjurite tõttu. Antud juhul on siis keskkonna mõjuriks isiku enda mõtted, uskumused, motivatsioonid. Uurimus avaldati 10. dets. 2013  ajakirjas “Journal Psychoneuroendocrinology”.

USA, Hispaania ja Prantsusmaa teadlaste uuringud on kinnitanud, et peale intensiivset keskendumise praktikat (mindfulness practice) toimuvad kehas spetsiifilised muutused molekulaar-geneetilisel tasandil.  Katsegruppidega viidi läbi intensiivsed kaheksatunnised keskendumise (st. sügavad isetu eksistentsi meditatiivsed katsed, sarnased budismi praktikas kasutatavatele) praktikad väljaõppinud suurte kogemustega spetsialistide juhendamisel. Tulemusi võrreldi kontrollgrupiga,  kes  katsegrupiga üheaegselt lihtsalt nautisid vaikset, rahulikku olemist.

Richard J. Davidson, Teadvuse Uurimiskeskuse asutaja (Center for Investigating Healthy Minds)  ja  William James Vilas, psühholoogia ja psühhiaatria professor Wisconsin-Madisoni Ülikoolist tõendasid katsetega, et peale kaheksatunnist sügavat keskendumist tekkisid kontrollgrupiga võrreldes erinevused  geneetilisel ja molekulaarsel tasemel, mis kiirendasid organismi eneseregulatsiooni,  erinevatest organismi põletikulistest protsessidest  ja stressist tervenemiseks.

Meetoodika on heaks kiitnud Ameerika Südame Assotsiatsioon (American Heart Association)  kui haigust ennetava või rasketel juhtudel kergendava meetodi läbi inimese isetu, sügava keskendumise.  Bioloogiliste parameetrite mõõtmised kinnitavad sügaval keskendumisel tekkivate bioloogiliste mehhanismide terapeutilist toimet, seda eriti põletikuliste protsesside ja stressi puhul. Aga seda teati ja kasutati juba mitmed tuhanded aastad tagasi antiikajal. Tänapäeval on see leidnud kinnitust läbi mõõtmiste. Antiikmaailma targad uskusid oma tunnetust, mis neid juhatas. Tänapäeval rahvas usub mõõtmisi. Eks muidugi mõlemad teed on aktsepteeritavad, aga paljud teadlased usuvad vaid mõõtmisi ja eitavad tunnetuse, mõtete väge. Niisugune on areng. Kõigil on vaba valik, mida uskuda, kas mõõtmisi või tunnetust, aga äkki mõlemaid korraga kui mõlema tasandi süntroopilist tasakaalu?

http://www.tunedbody.com/scientists-finally-show-thoughts-can-cause-specific-molecular-changes-genes/#

Dr. Bruce Lipton uuringude järgi geenide aktiivsus muutub päeva jooksul vastavalt isiksuse ettekujutlusele, tajumusele. Organismi tajumust mõjutab keha keemia. Närvisüsteem piltlikult ‘loeb ja interpreteerib’ seda, ‘kontrollib’ vere keemiat. Muutused rakkude keemias mõjutavad ka mõtteid ja vastupidi. Mõtete jõud võib põhjustada tuhandeid nüansse rakkude keemilise taseme aspektist. Geenid on igas raku tuumas ja muutes raku geneetilist programmi muutub vere keemiline koostis (kas ka vastupidi? R.P.). Mismoodi ‘jookseb’ mõte, niimoodi varieerub ka keha rakkude keemia, mis omakorda mõjutab organismi talitlusi. Mõttel on tugev jõud nii positiivses kui negatiivses suunas. Võib mõelda end haigeks ja võib mõelda end terveks, see oleneb emotsioonidest, mis inimese alateadvuses on peidus.  Placebo või notsebo efekt toimib.
Neuroloogilised uuringud on jõudnud järeldusele, et alateadvus kontrollib ca 95% meie elust.  Alateadvuses on varjatud olekus sügavaimad uskumused, pettumused, hirmud, aga ka anded.  Alguse saavad nad vanemate omadest, mis lapse alateadvuses talletuvad. Palju räägitakse ja kirjutatakse positiivsest mõtlemisest, kuid kui see ei talletu inimese alateadvusesse, resultaate pole või nad on hetkeks vaid, kuni neid loetakse, kuuldakse…
Huvitav tähelepanek, et negatiivse varjundiga öeldu või loetu  tunnetatu  talletub alateadvusesse kergelt, positiivse varjundiga aga raskelt…väga raskelt. Kui näiteks keegi kingib lillekese ja tänab millegi eest siiralt, kogu südamest, siis see unub teisel päeval, enne, kui lill jõuab närtsida, aga kui seesama ‘keegi’ ütleb …”räägi lühemalt, mul pole aega, ma olen seda sinult juba kuulnud”, siis see jääb inimesele kauaks meelde kui häiriv, negatiivse varjundiga triger.

Alateadvuses peituvad uskumused töötavad kas isiku huvides või isiku vastu, alateadvuses peituv asendab teadvustatud kontrolli. Kui isik tahab end mõjutada teadvuse tasandil, siis tulemusi praktiliselt pole.
Epigeneetika tasandil uurimised näitavad aga, et inimesel on võimalik   keskendunud mõtetega mõjutada alateadvust, tervendada oma keha ja tugevdada vaimset potentsiaali.

http://preventdisease.com/news/13/120513_Researchers-Show-How-Mindfulness-Thoughts-Can-Induce-Specific-Molecular-Changes-Genes.shtml

Meie keha omab imelist tasakaalustamise  mehhanismi läbi lõdvestumise  “the relaxation response.” Sellise termini populariseeris dr. Herbert Benson juba aastal 1975 oma raamatus, kus ta kirjeldas meetodit, kuidas teadlikult aktiveerida parasümpaatilist närvisüsteemi, et tasakaalustada organismi ülekurnatust.  Nüüdseks on välja arendatud palju erinevaid eneseabi meetodeid, millistest igaüks saab valida endale sobivaima.  Sellest järgmises loos.
Olen tänulik oma kolleeg Dr. Lembit Visnapuule, kes hoolega on seda artiklit redigeerinud, parandanud ja täiendanud.

PS: Kasutades artikli materjale hea tava (copy right) kohaselt palun viidata koostingu autorile, (Reet Priiman, PhD) või saidile, kus artikkel avaldatud.