Kas Universum on hologramm?

Reet Priiman, PhD

Üha enam teadlasi arvavad seda olevat. Aga siis järelikult ka meie teadvus on hologramm, milles peegeldub Kõiksus (Universum) lõputult erinevatel tasanditel.

Universum on reaalselt hologramm vastavalt uutele simulatsioonidele nendib Ron  Cowen ja ajakiri Nature. Paljudest teadlastest koosnev füüsikute tiim esitab küllalt selgeid tõendeid, et meie Universum on üks suur projektsioon, mis meie ajusse projekteerub. Matemaatilisest aspektist on ta keeruline stringide (nööride, kiudude, pilli keeli keelte, vms.) eksistents, üheksas dimensioonis pluss aeg – mis kokku moodustab tasapinnalise hologrammi, kus pole gravitatsiooni. Yoshifumi Hyakutake  Ibaraki Ülikoolist Jaapanist koos kolleegidega kompuuter kalkulatsioonide põhjal toetavad hüpoteesi, mille püstitas Maldacena (kes on praegu on  tegev Princetoni Ülikooli Perspektiivsete Uuringute Instituudis) aastaid tagasi. Esimesena esitas idee, et Universum on hologramm, Leonard Susskind, Stanfordi Ülikooli füüsik-teoreetik.
Põhjalikumalt on uurimus avaldatud ajakirjas Nature, 10. dets. 2013, ja reprodutseeritud
http://www.scientificamerican.com/article.cfm?id=universe-really-is-a-holo&WT.mc_id=SA_DD_20131212.

Southamptoni Ülikooli uurijate tiim on holograafilise Universumi seletusele lisanud omapoolseid kinnitusi.

2013 a. Juunis prof. Skenderis (kes  okt. 2012 nimetati maailma 20 prominentsemate teadlaste hulka) ja  Dr Marco Caldarelli Southamptoni Ülikoolist , Dr Joan Camps from Cambridge Ülikoolist ja  Dr Blaise Goutéraux Rootsi Teoreetilise Füüsika Põhja Instituudist avaldasid oma kollektiivse uurimuse koos kolleegidega ajakirjas Physical Review D, käsitlemas seotust negatiivselt kõverduva (täidetud negatiivse vaakuum energiaga) ruum-aja ja ruum-aja kahemõõtmelisust, mis toetab holograafilise maailma olemust. Ta viitab sellele, et Universum pole kompaktne, vaid laiub igavesti igas suunas. (Tavaliselt me tunnetame ruum-aega kolme dimensioonilisena, millele lisandub neljas mõõde – aeg).

Professor Skenderis töötas välja matemaatilise mudeli, mis näitab imelist sarnasust tasapinnalise ruum-aja ja negatiivselt kõverduva ruum-aja vahel,  kuid ta väidab, et viimane jääb väljapoole inimtunnetuse võimeid.

Vastavalt holograafia seadustele, reaalne (objektiivne) Universum omab ühe dimensiooni vähem,  kui me adume igapäevases elus. Tavaline hologramm on tasapinnaline (näit. nagu maksekaardi triipkood), Universumi hologramm sama tasapinnaline, aga meie tunnetuses ta kodeeritakse ruumiliseks. Pikemalt saab lugeda:  http://www.dailygalaxy.com/my_weblog/2013/12/our-holographic-universe-a-new-theory-of-space-time-a-2013-most-popular.html?utm_source=feedburner&utm_medium=email&utm_campaign=Feed%3A+TheDailyGalaxyNewsFromPlanetEarthBeyond+%
28The+Daily+Galaxy+–Great+Discoveries+Channel%3A+Sci%2C+Space%2C+Tech.%29

Holograafilise Universumi kohta on tehtud viimastel aastatel palju teadusuuringuid, mis põhinevad astrofüüsikalistel mõõtmistel Maalt  ja satelliitidelt  ning matemaatilistel arvutustel, kvantelektrodünaamilistel seaduspärasustel  (kvantelektrodünaamika kirjeldab valguse, aine ja laetud osakeste vahelisi koostoimeid), kompuuter simulatsioonidel. Aga siin kerkib esile küsimus, kui meie teadvus on holograafilise Universumi, piltlikult öeldes,
reproduktsioon lõpmatult erinevatel kvantolekute tasanditel, siis kuidas need Kosmilise teadvuse hologrammid, on saanud teostada inimühiskonna  kogu kultuuri möödaniku ja oleviku arengu, mis viimasel sajandil on olnud eriti kiire teaduse-tehnika vallas….

Ehk teisiti väljendades, kuidas inimteadvus kui üks tervik (vt. ka https://www.indiegogo.com/projects/collective-consciousness-consciousness-technology-in-a-radical-new-app)  kui Kosmilise teadvuse hologramm, holograafilises Universumis,  kui stringide (so.  kahemõõtmeliste kriipsribakeste) reproduktsioon  inimajus kolmemõõtmelisena, on saanud luua  kõigile inimestele  ‘käega katsutava’ ja nähtava reaalsuse – teaduse-tehnika-kultuuri jms.?
Lisan oma tunnetuskliku seisukoha, mis seotud mõtestatud elu elamisega inimühiskonnas toetamaks  holograafilise Universumi eksistentsi inimteadvuse aspektist…

Maailmakõiksuses toimiv on lõpmatute muutuste, arengute ja kaoste (kaos põhjustab uuel tasandil arengu) jada ruum-ajas… kuskil sügaval kvanttasandil seondub kõik toimuv…. üheks fraktaal-holograafiliseks eksistentsiks.

Kõikide  nende muutuste taustal on elu ja meile teada selle kõrgem  vorm – inimkond arenenud sadade miljonite aastate jooksul, edendades muutuvat, tekkivat ja kaduvat arengut inimühiskonnas, materiaalsel tasandil.

Berkeley uurimiskeskuse emeriitprofessor Geoffrey Chew on maininud, et  “Teie ja minu kehas (sh.ajus) olevad elektronid (jt. subatomaarsed osakesed) on ainult ligikaudu eristatavad. Kvantmehaanika, mis arvestab subatomaarsete osakeste eripärast käitumist, eitab teie absoluutse individuaalsuse staatust. Ainuke, mis on individuaalne, on Universum.”
Kvanttasandil on kogu Universum üks tervik, vibreeriv, igaveses muutumises olev süsteem.
Minu teadvus on teadlik teiste teadlikkusest ja vastupidi, kuid info, mis meieni jõuab on võib olla erinev, sest kvantmaailmas eksisteerivad tõenäosuslikud seosed, mis omakorda põimuvad konkreetse isiksuse teadvusega, läbi geneetiliste ja epigeneetiliste eripärade.
Kui me vaatame üht ja sama objekti, kuulame teksti, muusikat, siis igaüks meist interpreteerib seda (enamal või vähemal määral) erinevalt.

Pole garantiid, et see, mida mina näen, on täpselt sama, mida näeb teine.
Kuidas seletada Kosmilist Teadvust, kas selline nähtus eksisteerib üldse või on pärit ulmeteaduse pärusmaalt?
Nobelist Prof. Georgg Wald’i (Harvardi Ülikool) esitas hüpoteesi Kosmilisest teadvusest kui ‘Universumi Emast’.

Eelmise sajandi keskel Erwin Schroedinger, üks kvantmehaanika autoreid, uuris põhjalikult eksistentsi vedistlikke seisukohti ja järeldas, et Vedanta  järgi  Absoluutseks reaalsuseks, nn. ‘Alguste alguseks’ on Atma, mis ühendab kogu eksistentsi nn.peentasandil (kvanttasandil) üheks tervikuks.

Stefan Crane’i poolt 1899 a.kirjutatud luulerida (vabas tõlkes) väidab: “Söör, ma eksisteerin”, ütles Inimene Universumile. “Ma tean, kuid ometi ei kohusta see mind mitte millekski…”
Universum on kiretu. Sellele lähedast aspekti võib välja lugeda vedistlikest tekstidest. Vedades vaadeldakse inimest kui kosmilist tervikobjekti, vastu võtmaks ja peegeldamaks Kosmilist Teadvust sellisel määral, kuivõrd ta suudab harmoniseeruda looduse rütmidesse oma keha, hinge ja vaimuga (body-mind-atma).

Ida- ja hommikumaade ning inkade filosoofias on selle kohta terved teooriad, mis kohati seonduvad kaasaegse teaduse saavutustega loogiliselt ja mõtlemapanevalt.
Kõik erinevad mõtted oleks piltlikult ühe terviku – Kosmilise teadvuse hologrammid, mis avalduvad lõpmatute fraktalite mustrite tekkimise-kadumise-ühildumise variantide vaheldumises, mille tõukejõuks on algne impulss, mida on nimetanud Jumalaks, Atmaks, Brahmaniks, Pranaks. Taoks ….tänapäeva  hüpoteeside kohaselt  Kosmiliseks teadvuseks – loovaks, arendavaks ja hävitavaks (et taas luua uus olemise tasandi osake) maatriksiks. Nähes elu aeg-ruumi lõputus kontekstis kui Kosmilise teadvuse eritasandilise peegeldusena, süveneb inimese arusaam elu mõttest, kohustustest ja aukartusest elu ees, millest aastaid tagasi on kirjutanud Albert Schweitzer Süveneb teadmine, et elusas looduses tervik ei ole osade summa, vaid kannab endas lõpmatult palju seoseid, mida osakesed eraldi ei oma.
Materiaalsel tasandil kulgeb elu inimühiskonnas koos kõigi selle tavade ja reeglitega. Igal isiksusel peaks olema oma elu eesmärk edendada arengut inimeste maailmas, viisil, mis talle meelepärasem, milleks on motivatsioon.

Kuid kuskil ‘tagataskus’ olgu isiksusel teadmine, et kõik me oleme kvanttasandil ühtsed, meie teadvus on Kosmilise teadvuse hologramm selle lõpmatutes variatsioonides. Kas ei pane see mõtlema, et meil peaks olema rohkem lugupidamist, lojaalsust üksteise vastu, meie elustiil peaks olema säästlik, peaks olema rohkem mõistmist hoida meie emakest Maad ja kaitsta teda arulagedate looduse rüüstamiste ja rüvetamiste eest.

Valgust ja Armastust – Reet
01.04.2014